Ajalooliselt maaliline Ohtu mõisakompleks

Ohtu mõis – paik, kuhu on lihtne tulla, kuid kust on väga raske lahkuda.



Tallinna südalinnast kõigest poole tunnise sõidu kauguselt leiab Eesti ühe kauneima, 4.55 hektaril asuva barokkmõisa, mida ajaloolased on nimetanud ka mini Kadrioru lossiks.



Ohtu mõis asub Keila kihelkonnas Harjumaal looduskaunis ja privaatses kohas, eemal linnakärast ja suuremast asustusest. Juba sõit Ohtu mõisasse mööda maalilisi põldude- ja metsadevahelisi teid valmistab meid ette eelseisvaks ajaveetmise Crème de la Crème’iks.



Siia jõudes võib koht alustuseks tunduda lihtsa, pisut ehk isegi lakoonilisena, kuid kui anda endale aega, siis rullub meie ees lahti koha põnev ja kohati müstiline olemus. Säilinud on hulgaliselt detaile, mis jutustavad meile lugusid kaugetest aegadest ja mõisa elanikest. Osad detailid on nii unikaalsed, et Ohtu mõis on ainus koht, kust neid leida võib.



Barokkstiilile omaselt on kogu Ohtu mõisasüda kavandatud sümmeetrilisena – keskmeks on kõrge pool-kelpkatusega peamaja, selle ees ovaalse ringteega väljak, mida raamivad külgedelt ait ja tall-tõllakuur, samast harmooniast on kantud ka puiesteed ja park. Tulemuseks on haruldane arhitektuuriansambel, mis on ühteaegu intiimne kui ka esinduslik.



Esimesed teadaolevad andmed Ohtu mõisa kohta pärinevad juba 17. sajandi esimesest poolest. Mõisa esmaomanikeks olid Krämerid (aadeldatuna von Dannenfeldid). Esialgne mõis hävines suuremas osas Põhjasõjas. 1760-ndatel aastatel omandas mõisa Christoph Heinrich von Kursell, kes hakkas mõisakompleksi senisest esinduslikumalt välja ehitama.



Ohtut eristab teistest mõisatest haruldaste küttekollete – kahhelahjude unikaalsus. Taastatud on kaks saaliahju ja fuajees asuv raidkamin. Viimatinimetatu pärineb aastast 1654 ja seda loetakse, Eestis seni teadaolevatest säilinud raidkaminatest, vanimaks.



Müügis olev Ohtu mõisakompleks koosneb peamajast, ait-tõllakuurist, aidast ja tallist. Mõisa juurde kuulub 3.8 hektaril laiuv vabakujundusega park ja tiik.



Peamaja

Barokkstiilis (algselt kahekorruseline, uue renoveerimisprojekti järgi kolmekorruseline) peamaja valmis 1769. aastal. Hoone fassaadi ilmestavad liseenid ja keskosa kohal paikneb kolmnurkfrontoon. Barokse mulje jätavad hoone kõrge kelpkatus ja väikeste ruutudega aknad. Erilist tähelepanu pälvib mõisa pritskrohv – mõisa taastatud krohvi valmistamisel on järgitud mõisa esmase krohvi omadusi ja koostist. Krohvi sisse segatud helklevad klaasikillud muudavad mõisa fassaadi elavaks ja säravaks. Esifassaadi nurkadel on olnud raudplekist kohrutatud lohepeakujulised veesülitid ning risaliidi viilu tipul metallist kraatervaas. Samuti väärib tähelepanu mõisahoone välisuks - see on üks meisterlikumaid tisleritöö näiteid tolleaegses mõisaarhitektuuris.



Härrastemajale ja loetletud kõrvalhoonetele on olemas renoveerimisprojektid aastast 1997, mis on kohandatud ja täiendatud projektdokumentatsiooniga 2003 aastal. Samuti on olemas kunstiajaloolase poolt koostatud arhitektuuriajaloolised eritingimused Ohtu mõisaansambli renoveerimiseks.Loe lähemalt